Eesti kirjanik, ajakirjanik, haridustegelane ja naisõiguslane. Ta oli endise "Perno Postimehe" toimetaja, Viljandi naiskeskkooli juhataja ja esimese Eesti perekonnalehe "Linda" toimetaja.

Lilli sündis Rõusa mõisas, mõne aja pärast kolis perekond Vana-Vändra mõisasse. Perekond oli heal järjel: Lilli ema töötas juustumeistrina ja isa oli opman. Esimase hariduse sai Lilli koduõpetaja käe all, seejärel õppis Ditmari erakoolis ja Pärnu Linna Kõrgemas Tütarlastekoolis, mis halva tervise tõttu jäi pooleli. Koduõpetaja kutse sai ta eksternina aastaid hiljem. Nooruses luges Lilli palju saksakeelset ilukirjandust ja puutus kokku ka naisõiguslaste ning ühiskonnateemaliste raamatutega.

Aastal 1872, kui Carl Robert Jakobson asus elama Vändrasse, toimus Lilli elus pöördepunkt. Waldburgi mõisat sagedasti külastanud Jakobson kutsus Lillis esile rahvustunde, tema õhutusel valmis ka Lilli esimene jutt "Liina", kus ta rääkis oma kogemustest saksastuvas koolitöös ja ühiskonnas. Aastal 1878 sai temast Jakobsoni soovitusel Perno Postimehe toimetaja.²

Esimese maailmasõja ajal kolis Valka, kus elas kuni surmani aadressil Haru 2a ⁶.

Lilli Suburgi matus.

Sõnum Lilli Suburgi surmast lendas üle kodumaa laiali ja tuli ootamata tema sõpradele ja austajatele. 8. veebruaril asetati tema kaduv põrm viimsesse rahuvoodisse ja viidi pühapäev, 11. veebr. jumalateenistuse järele kirikusse. Tema soov oli, et ta kord oma kodukohas, oma armsa emakese kõrval Vändra surnuaias võiks puhata, Vändras, kus ta esimest korda ilmavalgust nägi ja mille külge ta rohkete sidemetega oli seotud. Teisipäev, 13. veebruar määrati matmispäevaks.

Viimasel Tallinnas viibimisel avaldas kadunu soovi, et praost Mohrfeldt, keda ta tema inimlik-lahke iseloomu ja avara, puhta ilmavaate tõttu väga austas, tema sureliku osa kord emalikku mullapõue sängitaks. See soov leidis ka täitmist. Kell 10 matusepäeva hommikul täitus kirik matuselistega ja ilmusid ka leinapärjad puusärgi ümber. Ilmusid Valga koolid oma lippudega, iseäralist lugupidamist kadunu vastu näitas Valga Eesti naisgümnaasium. Matusekõne pidas õpetaja Kerg, palve praost Mohrfeldt Tallinnast, kooril laulis “Säde” segakoor. Ametlikule talitusele järgnes pärgade puusärgile paigutamine seltside, peaasjalikult naisorganisatsioonide poolt. Esimesena esines Mohrfeldt haridusministeeriumi saadikuna pikema kõnega, milles eraldi Lilli Suburgi tööd hariduspõllul meelde tuletati. Järgnesid järelhüüded ja soojad tänusõnad temale kui Eesti kooli edustajale, naisõiguste tulisele eestvõitlejale, kirjanikule, ajakirjanikule ja karskustegelasele. Esinesid saadikud Tallinna Naisliidu, Tartu Naisseltsi ja Naisühingu, Valga, Viljandi, Pärnu ja Võru naisseltside poolt. Valga õpetajate seltsi, tütarlaste gümnaasiumi, Pärnu karskusseltsi, Tallinna ajakirjanikkude ühingu ja seminari poolt. Koorilaulu saatel kanti puusärk surnuvankrile, millele pikk leinarong järgnes. Vaksalis asetati puusärk vagunisse, paigutati leinapärjad seintele ja siis rääkis praost Mohrfeldt südamlikud lahkumissõnad. Viimasele teele kaasa sõitis ainult õde ja kasutütar, sest teiste aeg oli piiratud nii pikaks sõiduks. Rong pidi 14. veebr. hommikul Lauri jaama jõudma, kuhu Vändra õpetaja läbi hobused vastu oli tellitud. Vändras oli hobuste vastusaatmisega eksitus, nad ilmusid alles õhtul 14. skp. kohale. Neljapäev, 15. skp. hommikul asetati lahkunu Vändra naisseltsi, koolide ja muusikakoori saatel igatsetud kodumaa mulda.⁷